Tere kallid kliendid!
Need kaunid rukkililled on teile! Palun vaadake lisatud failist lilleseadet, mille on teie jaoks valmistanud Ahti Lyra ning lugege palun tema antud nõuandeid rukkilillede kohta.
Kohe-kohe on ees ISEOMA laulu- ja tantsupidu, kus terve vald on kokku aetud, eesti rahvas kokku kutsutud. Paneme rukkililled rinda ja lillepärjad pähe – ega meid polegi nii vähe.
Külalisi igat seltsi – Viruvanem kaasagagi palutud! Ilmad soojad tulemas, rannaveered ootamas.
Head puhkuste kuud!
Berolina aga ootab ikka teie kirju e-mailile berolina@berolina.ee või helistage palun 6517255
Igale pakile lisame maiustusi😉
Teie Berolina
Rukkilill – truuduse ja püsivuse sümbol
Rukkilill toodi Euroopasse koos rukkiga, mille kodumaaks loetakse Aasia lääneosa. Rukkilill ei kasva metsikult peaaegu iialgi kuskil mujal, kui rukkipõllul Kui harva kasvabki, siis annab see tunnistust, et kunagi varem oli seal rukkipõld. Esimesed teated rukki kohta pärinevad Plinius Vanemalt meie aja alguse algusaastatest, kelle andmetel peeti rukist Vanas Roomas selliseks leivaviljaks, millest kõlbas toituda ainult äärmise nälja korral. Rukkilillest aga räägiti juba siis kui pärgade punumiseks sobivast lillest – rukkilill oli ja on läbi aastatuhandete üks sobivaim pärja- ja vanikulill.
Alates 16.sajandist oli nõudmine tema järele nii suur, et rukkilille hakati kasvatama ka peenralillena. Eriti meeldis kõigile lille puhas taevasinine värv. Rukkilill on truuduse ja püsivuse sümbol.
Euroopas oli rukkilill kõige populaarsem sakslaste hulgas, eriti pärast seda, kui tast oli saanud Preisimaa südamliku kuninganna Luise ja tema laste, prints Wilhelmi (hilisem Saksa keiser Wilhelm I) ja printsess Charlotte (hiljem vene tsarinna Maria Fjodorovna, Nikolai I abikaasa) lemmiklill. 19. sajandi alguses, kui Napoleon Bonaparte oli vallutanud peaaegu kogu Euroopa, olid rasked ajad ka Saksamaal. Kuninganna Luise pidi Berliinist lahkuma ja elas mõne aasta pagenduses Köningsbergis. Ta veetis oma lastega palju aega looduses ja muuhulgas valmistasid kõigile suure elamuse rukkililled.
Jutustatakse ka, et ühele õukonnaballile, mille kuninganna Luise oli sunnitud andma Napoleoni auks, ilmus ta ühegi ehteta, vaid rukkilillepärg peas. Kui prantslased selle arvel teravmeelitsesid, lausus kuninganna: „Jah härrased, kõik meie väärtasjad on kas röövitud või pidime nad müüma, et aidata oma laostatud maad. Meie põllud on aga teie sõjaväe poolt nii ära tallatud, et isegi põllulill on suureks harulduseks.”
Rukkilille teaduslik nimi on Centaurea cyanus. Rukkilillele andis nime Karl Linné, kes oli rootsi teadlane ja arst. 1735. aastal ilmus Hollandis tema teos „Systema Naturae”, mis pani aluse nüüdisaegsele elusorganismide süstemaatikale ja taksonoomiale. Esimeses trükis oli raamatul vaid 11 lehekülge. 1758.aastal ilmunud 10. trükis oli kirjeldatud juba umbes 4400 loomaliiki ja 7700 taimeliiki. Seal olid varasemad paljusõnalised nimetused asendatud kahesõnaliste binaarsete liiginimetustega. Tema kirjeldatud liigid on tähistatud lühendiga L
Rukkilille nime esimene pool tuleb sõnast kentaur. Kentaurid on kreeka mütoloogilised olendid, pool inimese ja pool hobuse kehaga. Üks neist, Cheiron, tundis muuhulgas ravikuntsti ja oskas rukkilillemahlaga haavu ravida. See sai üheks nime andmise ajendiks, sest rukkilillede vesitõmmis oli tuntud vahend silmapõletike vastu. Lumeveega tehtud tõmmist aga peeti silmade tugevdamise ja nägemise parandamise vahendiks.
Nime teine pool cyanus tähendab sinist.