Need kaunid hüatsindid on teile! Palun vaadake lisatud failist lilleseadet, mille on teie jaoks valmistanud Ahti Lyra ning lugege palun tema antud nõuandeid hüatsintide kohta.
Märtsikuu hea uudis on see, et Berolina toonerite hinnad on endiselt samad. Märtsikuu halb uudis on see, et originaaltoonerite hinnad maailmaturul kerkivad.
Vana-Kreeka legendi järgi on hüatsint oma nime saanud Hyakinthose järgi. See kaunis noormees oli päikesejumal Apolloni suur lemmik. Kord ennemuistsel ajal võistlesid kettaheites omavahel Apollon, Hyakinthos ja läänetuulejumal Zephyros. Zephyros oli armukade, et Hyakinthos oli Apolloni parim sõber. Kasutades oma imevõimeid juhtis ta ketta õigelt teelt kõrvale. Õnnetuseks tabas ketas aga Hyakinthost pähe ja haavas teda surmavalt. Apollon, kes suutis oma kiirtega parandada ja elustada kõike, ei suutnud siiski oma sõpra üles äratada. Oma lõputus kurbuses soovis ta jäädvustada sõbra mälestust. Hyakinthose igaveseks mälestuseks laskis ta tema verest tärgata ilusa, imelise lõhnaga lille – hüatsindi. Preestrid viisid lille Apolloni pühamu aeda Delfis ja sellest ajast peale peeti igal aastal enneaegselt hukkunud nooruki mälestuseks kolmepäevaseid pidustusi, mida nimetati Hyakinthia. See oli spartalaste suurim püha. Hüatsint oli armastatud ka Pärsias. Sealsed poeedid on kaunitaride juuksekiharaid võrrelnud hüatsindi õielehtede krussidega. Millal hüatsint Euroopasse jõudis, pole täpselt teada, kuid kõigepealt jõudis ta Türki ning teda hakati kasvatama haaremiaedades. Samuti kasvatati haaremiaedades kobarhüatsinti, mille türgikeelne nimi tähendab: „Sa saad kõik, mida ma vaid suudan Sulle anda”. Lääne-Euroopasse toodi hüatsint alles 17. sajandi teisel poolel – kõigepealt Viini, millel tol ajal olid kõige lähedasemad suhted Idamaadega. Ometi kasvas hüatsint Viinis vaid asjaarmastajate aedades. Üldtuntuks sai ta alles pärast seda, kui jõudis Hollandisse Haarlemisse. See juhtus täiesti juhuslikult, siis kui üks Genua laev hukkus tormis Hollandi ranniku lähedal. Meri tõi kaldale lisaks muule kraamile ka mitmeid kaste hüatsindisibulatega. Torm peksis kastid vastu rannakaljusid puruks ja sibulad paiskusid kaldale. Leides sobiva pinnase sibulad juurdusid ja hakkasid õitsema. Hollandi lillearmastajad märkasid rannikul hästi lõhnavaid lilli ning istutasid need oma aedadesse. Hüatsintide kasvatamisele ja aretamisele kulutati tohutuid summasid. Eriti lõid kired lõkkele, kui loodi täidisõieline hüatsint, seda imet tuldi vaatama lähedalt ja kaugelt. Aretajad pöörasid tähelepanu suuremale õite arvule õisikus, üksikõie mõõtmete suurendamisele, uute toonide, eriti kollaste sortide saamisele. Uudissordi eest maksti suuri rahasid, üks sibul võis maksta tuhandeid kuldnaid. Aretustöö edu tähistati pidustustega. Aiandusfirmad korraldasid igal aastal paraadnäitusi, kus hüatsinte võis imetleda massilistes kogustes. Näitustel sõlmiti ärilisi kokkuleppeid. Hollandist levis hüatsindikultuur Saksamaale. 18. sajandi lõpul korraldas aednik David Buchez Berliinis esimese suurejoonelise hüatsindinäituse. Mõne aasta pärast avas tema sugulane hüatsindi aia kõrval kohviku. Sai moeasjaks seal kohvi juua ning hüatsindilõhna nautida. Korduvalt külastas seda kohvikut ka keiser. 19.sajandi 30.-40. aastatel olid Berliini lähistele tekkinud tohutud hüatsindiväljad. Igal aastal maikuus sõideti linnast välja neid põlde imetlema. Kümnekonna aasta vältel peeti seda lausa seltskondlikuks kohustuseks.
