Tere kallid kliendid!
Saadame digitaalse tulbikimbu, mille on spetsiaalselt Teile teinud Ahti Lyra.
Soovime Teile õitsvat sõbrakuud!
Ootame teie kirju e-mailile berolina@berolina.ee või helistage palun 6517255.
Igale pakile lisame maiustusi😉
Teie Berolina
Tulpidest
Esimesi andmeid selle lille kohta on leitud Pärsiast. Seal kandis see laterna- või peekrikujuliste õitega lill nime dulbaš, millest hiljem tuli sõna turban. Veelgi
armastatum oli tulp Türgis, kus teda kasvatasid naised haaremites. Igal aastal korraldati tulbipidusid. Lossiaed kaunistati tulbikujuliste laternatega, mis õhtul andsid
nõidusliku efekti. Kõige nähtavamale kohale pandi tuhandeid erivärvilisi tulbiõisi. Mängis muusika. Pidulikult riietatud lemmiknaised tõid oma valitseja seda ilu
vaatama. Järgnes tantsu, laulu ja rikkaliku söögilauaga pidu.
Euroopasse jõudis tulp 1559. aastal. Esimesed sibulad tõi Saksamaale Augsburgi Türgist sealne Saksa saadik. Mõnekümne aasta pärast oli tulp juba üsna hästi
tuntud. Rikkad Austria aednikud tellisid sibulaid Türgist, aadlike aedades leidus mitmesaja sordiga kollektsioone. Kirglike tulbifännidena on ajalukku läinud Richelieu,
Voltaire, marssal Biron, Austria imperaator Franz II ja eriti Louis XVIII.
Täiesti omalaadseks kujunes tulbihullus Hollandis. Loomult rahulikud, kained hollandlased vaimustusid tulpidest sedavõrd, et harrastus muutus rahvuslikuks
maaniaks, ajaloos seda nii nimetataksegi: tulpomaania, tulbipalavik. Tulbid sattusid Hollandisse 1634. aastal ja esialgu oli nende kasvatamisel puht äriline iseloom.
Märganud selle lille populaarsust naabermaades, hakkasid hollandlased teda massiliselt kasvatama ja paljundama. Asi edenes hästi, sest Hollandi muld osutus tulbile
eriti sobivaks. Ei läinud kuigi kaua, kui tulbivaimustus oli haaranud kõiki elanikkonna kihte. Sibulatega kauplemiseks olid erilised hooned ja kindlad turupäevad. Tekkis
midagi börsitaolist, kus ostjad ja müüjad leppisid kokku hindade suhtes. Suuremates linnades ulatus taolistest üritustest osavõtjate arv mitemetesse tuhandetesse,
kohal oli kõige kirjum publik miljonäridest teenijateni. Kel polnud sularaha, müüs või pantis varandust. Hinnad börsil olid kolossaalsed, näiteks sordi „Semper
Augustus” ühe sibula eest maksti 13000 kuldnat, sordi „Vice-roi” sibula eest 24 setverti nisu, 48 setverti rukist, 4 rasvast härga, 8 siga, 12 lammast, 2 vaati veini, 4
vaati õlut, 2 pütti võid, 4 puuda juustu, 1 rull kangast ja 1 hõbekarikas!
Tulbikirge õhutas seegi, et mõned linnad (Leiden, Haarlem) määrasid tohutu suuri autasusid neile, kes suutsid aretada soovitud omadustega uue sordi. Uusaretise
esitlusega kaasnesid uhked pidustused. Lõpuks saavutas tulbikirg börssidel niisuguse ulatuse ja hinnad tõusid nii kõrgele, et Hollandi valitsus pidas oma kohuseks
asjasse sekkuda. Anti välja seadus, mille alusel kõik tehingud tulbisibulatega tunnistati kahjulikeks ja spekulatsiooni karistati rangelt.
Pikkamööda hakkas rahvas börsimänduge suhtes jahtuma ja sibulate hind langes kiiresti. Tulp kui lill jäi aga endiselt vaimustuse objektiks. Ta leidis koha ka
kangastel, pitsidel, tolla aja kunstnike maalidel. Dumas vanem kirjutas poeetilise romaani „Must tulp”.

Pildil tulp „Eesti”, mis aretati Eestimaa 100-aastaseks sünnipäevaks.